Kuldne töö- ja harrastuskoerana

KULDSE RETRIIVERI ISELOOM JA KASUTUSOMADUSED
Selle tõu iseloomustamiseks piisab tõu nimest - neil on kuldne nii välimus kui sisu. Õige kuldne on söakas ja leebe samaaegselt, saab hästi läbi nii laste kui teiste koduloomadega. Nii mõnigi väidab põlglikult, et see tõug on “iseloomutu” ja väheagressiivne, ent just need omadused teevad temast usaldusväärse ja turvalise lemmiku, kes ei vea pidevalt peremehega vägikaigast autoriteedi pärast. Kuna nad on sotsialiseerumisaltid ja inimsõbralikud koerad,  siis on kuldne retriiver paslik ka sellisele pererahvale, kel varasem koerakasvatuse kogemus on vähene või puudub. Kui on miski, milleks kuldne tõepoolest ei sobi, siis on see valve– ja kaitseotstarve. Ta vajab palju inimeste seltsi ning on üksinda keti otsa aheldatuna või aedikusse suletuna tõeliselt õnnetu ja kaastunnet vääriv olend. Seevastu inimese ligiolek paneb ta tõeliselt särama. Vaatamata väidetavale intelligentsusele ja legendaarselt heale dresseeritavusele on kuldne retriiver siiski koer, kes vajab tegelemist ja õpetamist. Iseenesest ei kasva ükski koer targaks ega kuulekaks. Hästikasvatatud kuldne on seevastu suurepärane seltsiline, kellega koosveedetud aeg on puhas rõõm. Oma sõbralikkuse ja heatahtlikkusega, suure töötahte ja sooviga peremehele meele järele olla, on kuldne võrdlemisi lihtsalt dresseeritav.
Algne otstarve on jahikoerana, kes toob jahimehele kätte lastud linnu, jänese või mõne muu väikese saaklooma. Praegu kasutatakse kuldseid ka päästekoertena, pommikoertena, narkokoertena, teraapiakoertena ja pimedate juhtkoertena. Oma sõbraliku loomuse tõttu elavad nad peremehest lahutamise üle ja lepivad uue peremehega kergemini kui mõni teine tõug. Nii saab neid dresseerida ja seejärel pimedale omanikule anda. Kuldsed retriiverid sobivad hästi ka selleks, et harrastada koerasporti—näiteks sõnakuulelikkust, kuulekust, agility’t, rakendisporti, koeratantsu, frisbee'd jm.
Tänapäeval peetakse kuldset peamiselt pere- ja seltsikoerana, kellega saab harrastada mitmesuguseid koeraspordi alasid. Jahikoerana leiab kuldne võrreldes varasemaga harvem kasutust.

KULDNE RETRIIVER JAHIKOERANA
Tänapäeva aretajad peaksid silmas pidama, et kuldne retriiver aretati töö jaoks – korjata surnud ja haavatud linde. Algselt aretasid neid briti maa-aadlikud, kelle meelishobiks oli jahipidamine. Seepärast ongi retriiverite algne funktsioon olnud seotud väikeulukite - lindude, jäneste jms. kättetoomisega. Kui selle unustame ja töövõime kaob, kaob just see omadus, mis on teinud kuldsest retriiverist sedavõrd armastatud ja kasuliku koera. Mida sisaldab endas töö, milleks kuldne aretati? Esmalt – nad toovad (asju). Siit ka nimi “retriiver” - tooja. Enamik kuldseid armastab asju suhu võtta ja kanda. Kahjuks paljud neist seda ei tee - nad keelduvad midagi üles võtmast ja kandmast ning selleks, et nad seda prooviksid teha, kulub hulk tööd. Selline suund võib aja jooksul muuta kuldse tõelist olemust. Retriiver, kes ei too – see pole retriiver.

Ska parti retriivimas

Mis on töövõime? Millised on omadused, millest tunneme ära hea töökoera, lisaks sellele, et ta korjab ja kannab?
Tõustandard rõhutab mõningaid asju. Kuldne peab olema terve ja tugev, hea lihasstruktuuriga, et suuta kanda rasket jahisaaki ja olla jahil terve päeva. Ta peab olema hea kehaehitusega, et ta ei väsiks kiiresti. Ta vajab ka tihedat vetthülgavat pealiskarva, et taluda külma ja märga. Väga tähtis on sõnakuulelikkus – tahe meeldida. See tähendab – alluda väljaõppele, töötada koos inimesega inimese heaks. Just siin on tõug silma paistnud. Töötades koos peremehega kuulekuses, töökatsetel, linnukoerana, peresõbrana, pimedate juhtkoerana, kurtide abikoerana... Ja kõik teised alad, kus kuldsed töötavad koos inimesega. Need omadused, mis teevad temast väljapaistva linnukoera, on samad omadused, mis sobitavad ta paljudesse tegevusvaldkondadesse. Teine iseloomujoon, mida standard mainib, on taibukus – suutlikkus õppida kiiresti ning meeles pidada seda, mida talle on õpetatud. Liita neile kahele – sõnakuulelikkusele ning taibukusele – teised, mida standard ei esita linnukoera tööks:
- olla vaikne ja töötades mitte vinguda või haukuda erutusest (või saak ehmub minema),
- omada head haistmist,
- ja väga oluline on omada “õrna suud” - kanda saaki õrnalt, nii et see kõlbaks pärast ka toidulauale panna.
Just need omadused, rohkem kui kuldse välimus, on teinud kuldsest väga populaarse koeratõu. Iseloom JA töövõime on tõu kõige tähtsamad jooned. ILMA NENDETA ON MEIL VAID TAVALINE KOER. Parim kuldse tüüp on kohanemisvõimeline ja mõistlik koer, kes reageerib kohaselt igale olukorrale. Kui suurt midagi ei toimu, siis ta on rahulik ja tunneb end vabalt. Kuid kui ta omanik tahab mängida – olgu selleks siis kuulekus või jaht, siis suudab ta oma ärksuse taset tõsta ja muutuda ülimalt pühendunud töötajaks. Õnnetuseks võib soov selliste suure võimsusega ja erkude koerte järele erinevas võistlemise liikides viia selliste koerte valikuni, kelledes soovitud jooni ei tasakaalusta mõistlikkus ja rahulikkus olukordades, kus viimased omadused peaksid esile tulema. Nii saame koerad, kellega on kodus võimatu koos elada. Koerad, kes võivad olla väga domineerivad või tugeva omanikutundega. Nii et püüdes aretada rohkem “töövõimet” oma liinidesse ei tähenda kasutada iga tööliini koera ja loota, ainult parimat, vaid sealt tulevad ka jooned, mida ei taha saada. Kontrollida tuleb hoolikalt ka sõnakuulelikkust, taibukust ja hella iseloomu. Võib nõuda mitu põlvkonda, et saada kutsikatesse neid omadusi, mida soovitakse, kuid selle kauni tõu valvurina on kasvatajatel kohus seda tuleviku jaoks säilitada. Kordan: Tänapäeva aretaja peab meeles pidama, et algne kuldne retriiver aretati ainult töö jaoks ja kui me selle unustame ning kaotame töövõime, siis kaotame me ka just selle omaduse, mis on teinud kuldsest väga armastatud ja kasuliku koera.
Tõu kodumaal Inglismaal elava Wendy Andrews’i kui tõu kauaaegse kasvataja ja koolitaja arvates on seejuures kõige olulisemad rahulikkus, kannatlikkus ja valmidus olla koerale eeskujuks.

Järgnevalt ülevaade kuldsest retriiverist kui jahikoerast erinevates maades ning seal läbiviidavatest katsetest.

Kasutamine jahikoerana Inglismaal.
Jahikuldsed on reeglina keskmised või tumedamad kuldsed, kuna punakas koer sulab maastikuga ühte ega torka silma, see on aga tähtis, kui linde jahimeeste poole lendu aetakse. Jahikuldsed on tunduvalt kergemad kui näitusekuldsed, kuigi erinevus ei pruugi olla nii suur, nagu äärmusi vaadates võib tunduda. On terve hulk nn. keskmist tüüpi kuldseid, kes võiksid vabalt tegutseda mõlemas liinis, enamasti on need nn. dual purpose koerad. Kõige kergemad koerad on need, kes osalevad mitte tegelikel jahtidel lindude üleskorjajatena, vaid need, kellega võisteldakse jahikatsetel. Nad on kerged ja väga liikuvad, suutes ületada pooleteisemeetrist hekki faasaniga hambus. Enamasti on nad ka temperamentsema närvisüsteemiga, mõjudes oma alatise valmisolekuga isegi pisut närvilistena, kuigi seda üks võistluskoer muidugi olla ei tohi.

Inglismaal on kolmed katsed:
Välimikutšempioniks (show champion) saamiseks pole vaja mingit katset, selleks piisab kolmest sertifikaadist.
Kui on soov saada täistšempioniks, siis on tarvilik teha näituse-jahikoera töökatse (show gundog working certificate, lühendina SGWC, mis mõnel mitte-tšempionist koeral on nime järel), mis on lihtne katse, kus koer peab põllul oleva, varem lastud ja sinna peidetud linnu üles leidma ja ära tooma – sisuliselt on siis tegemist instinktide kontrolliga.
Hoopis teine asi on jaht, kus koer lastud linnud peab üles leidma ja pererahvale tooma. Inglismaal on jaht puhtalt kommertstegevus, jahialade (shoots) omanikud kasvatavad faasaneid, mis hooajal (oktoobrist poole jaanuarini) jahialale lahti lastakse, mida siis koertega ajajad ajavad püssimeeste suunas lendu.
Kolmas tegevusvaldkond on jahivõistlused (field trials), mida tehakse (rohelist värvi) dummydega ja kus võisteldakse siis kiiruse ja töö soorituse korrektsuse peale. Jahikatsetel on samuti võimalik tšempionitiitlit saada, selleks on field trial champion (Ft Ch).

Nicky dummyt retriivimas

2-kuune Evita ja parditiib

Prantsusmaal läbiviidavatest katsetest.
Et saada kvalifikatsiooni field triali jaoks, on vaja läbida katsed.
Esimene aste on TAN, mis on enamasti noortele koertele (kutsikatele) - see koosneb kas palli või dummy viskest, lihtsalt vaadatakse, kas koeral on toomisinstinkt.
Teiseks on Selectiv A, mis on siis juba dummy maale ja vette viskamine ja koer peaks siis mõlemad dummyd omanikule tooma.
Nendest kolmest kõige raskem katse on Selectiv B - kui koer need katsed läbib, saab ta minna proovima field trialisse. Selectiv B katses toimub töö nii dummyga kui ka linnuga.
Kohtunikke on alati kaks ning mõnikord teeb üks ühte katset ühe grupiga ja samal ajal teine kohtunik katset teise grupiga. Järjekorral pole seejuures tähtsust.
 
Ülevaade katsest Mari-Liis Rihkrand’ilt, kes läbis Prantsusmaal katsed oma kuldse retriiveri Bellaga:

1. Läksime lindu otsima. Kuna selles kohas kus katsed toimusid, oli nn. tuvide pesitsuspaik, siis toimus katse tuviga - tapeti tuvi (veretult, ühesõnaga ei lastud tuvi maha, vaid tapeti ta kopse sisse vajutades :S)
Tuvi peideti kõrge rohu sisse, umbes 25 m kaugusele. Koer seda ei näinud (olime võsa taga) siis kutsus kohtunik meid enda juurde, osutas, kus lind on ja mina saatsin oma koera otsima, käsklusega „too“. Kui ma nägin, et Bella oli linnu leidnud, kutsusin ta enda juurde ja ta tõi mulle linnu kätte.
2. Katse dummydega - katseks on dummyd ja dummypüss. Katse toimus kõrge rohu sees lagedal maastikul, kus kahel pool oli puude võsa. Läksime kolmekesi, kohtunik oli seal juba ootamas. Mina oma kuldsega ja kaks meest oma labradoridega - valisin just seltskonna kahe mehe ja kahe labradoriga, kuna lootsin, et labradorid töötavad väga innukalt ja minu noor kuldne nende järgi. Hiljem oli vastupidi. maastikul seisime kolmekesti kõrvuti, umbes 5-7 meetriste vahedega, koerad kõrval. Kohtunik võttis dummypüssi, astus iga koera kõrvale, lasi ühe dummy ühele poole maastikule ja teisele poole võssa. Kokku 6 dummyt - 3 ühele ja 3 teisele poole koera (selja taha ja ette). Koerte otsingule saatmine käis nii, et esimene koerajuht saatis oma koera võsast otsima, siis järgmine võsast jne., viimasena lõpetanu saatis oma koera esimesena maalt otsima jne. Minu koer leidis õnneks mõlemad dummyd üles, labradorid aga mitte. See nõuab koeralt väga head mälu, et dummyd mõlemal pool on.
3. Kahe dummy veest toomine - lastakse kaks dummyt vette, üks paremale ja teine vasakule poole. Koer saadetakse tooma. Kui koer hakkab teist dummyt sinu juurde tooma (on juba kalda lähedal) visatakse vette kolmas dummy. Koer ei tohi sellele tähelepanu pöörata ja alles peale teise dummy toomist võib kolmandale järgi minna.
4. Kaks koera pannakse suure vahega teineteise kõrvale istuma. Omanikud peavad minema umbes 25 meetri kaugusele. Siis annab kohtunik käsu koerad enda juurde kutsuda, mille ajal lastakse dummypüssist koerte kõrvalt lask õhku. Koer ei tohi sellele reageerida.

Mari-Liis Rihkrand arutas ka prantslaste ja belglastega asjaolu, et meil Eestis ei ole oma katseid välja töötatud ega eriti koolitajaid ja kohtunikke ning nad soovitasid meil ise oma katsed teha - miks mitte sarnased katsed nagu Selectiv B, mis näitab ära koera instinktid ja töötahte ja samas ka töö linnuga.
Tuleks silmas pidada, et tegelik jaht ei ole siiski selline nagu katsed. Tõukatsete koolitusel on olnud näha, kuidas paljud koerad ei taha paar päeva tagasi lastud parte tuua, aga kui nad näevad äsja lennanud ja lastud faasanit, siis löövad instinktid välja. Küsitav on ka tõukatsel jälje peale jänese leidmine ja toomine. Näiteks Prantsusmaal nad isegi kunagi ei harjuta jänesega, kuna kui on päris field trial ning koer näeb põllul linnu asemel jänest, võib kogu katse olla rikutud.

Jack dummyt retriivimas

Nn. pardikatse Lätis.
Ülevaate teeb Pille Saarnits, kes läbis toonased katsed* oma kuldse Roosiga:
“Katse oli suhteliselt lihtne. Samas reeglid hästi selged ja üheselt mõõdetavad ning väga sobivad instinktide kontrollimiseks. Lasti jahipüssist lask ja visati part vette. Kui koer tõi pardi veepiirile, nii et omanik sai selle kuiva jalaga kätte, oli juba III järk käes. Kui tõi üles perve peale (ca 10m veepiirist), oli II järk, kui tõi omaniku juurde ja jäi istuma omaniku ette, part suus, oli I järk. Kusjuures igaühel oli kolm katset. Ja enne võis veel harjutada ka, niikaua, kuni ise leiad, et oled valmis. Kui koer ikka vette ei lähe või parti suhu ei võta või selle ära närib, või lasu peale töövõime kaotab, siis ei olnud ikka tõesti võimalik läbi saada. Ja kõik ei saanud läbi.
See katse andis mulle kindluse, et minu koer on sobiv jahikoeraks õpetamiseks.“

*Praegu on katsed Lätis muudetud ja reeglid teised. Loe muljeid - link

Debbie dummyt retriivimas

Ülevaade Soomes läbiviidavatest katsetest. 
Võistlemiseks on kehtestatud 3 klassi:
Algklass - võivad osaleda kõik retriiverid, kes on edukalt sooritanud retriiverite tõukatse, ilma vanusepiiranguta. Kui koer on kaks korda algklassis saanud 1 järgu, siis on tal õigus siirduda võistlema avaklassi. Juhul, kui koerajuht soovib, on koeral õigus jätkata võistlemist algklassis kuni selle kalendriaasta lõpuni, millal ta sai algklassis teise esimese järgu. Kui koer läheb avaklassi, ei saa ta enam osaleda algklassi võistlusklassis.
Avaklass – võivad osaleda koerad, kes on algklassis saanud kaks korda esimese järgu. Avaklassis kaks korda esimese järgu saanud koerad siirduvad võitjaklassi. Juhul, kui koerajuht soovib, on koeral õigus jätkata võistlemist avaklassis kuni selle kalendriaasta lõpuni, millal ta sai avaklassis teise esimese järgu. Kui koer läheb võitjaklassi, ei saa ta enam osaleda avaklassi võistlusklassis.
Võitjaklass – võivad osaleda koerad, kes on avaklassis saanud kaks korda esimese järgu.
Metsajälje katsetel kasutatakse surnud väikelooma. Katse käigus peab olema kasutuses vähemalt kaks erinevat väikelooma või lindu. Lisaks nendele võib kasutada ka karvkattega väikeloomi. Veekatse ajal tuleb kasutada kindlasti veelindu. Jälg tehakse enamasti jänesega. Kõigil katsel osalevatel koertel peavad olema ühesugused väikeloomad. Väikeloom peab olema heas seisukorras ja juhul, kui kasutatakse külmutatud väikelooma, peab see olema täielikult üles sulanud. Loomi, kellele on antud rahusteid või topiseid ei tohi katse käigus kasutada.
Katse käigus hinnatakse järgmisi omadusi:
Töötahe – saagi otsimisel peab koer olema võimeline iseseisvalt töötama, kuid vajaduse korral peab koer jälgima koerajuhi märke.
Juhtimine – koer peab olema suuteline minema, vastavalt koerajuhi poolt antud märkidele, määratud kohta. Hea koostöö koera ja koerajuhi vahel tuleb esile katse käigus päris kiiresti.
Mälu – koer peab olema tähelepanelik ja jälgima jahisaagi kukkumise paiku ning need meelde jätma. Saades koerajuhilt loa, peab koer minema iseseisvalt ja kiiresti jahisaaki tooma.
Reageerimine laskudele – koer peab olema vaikselt laskmise ajal ja jälgima laskude suunda.
Jahisaagi käsitlemine – koer peab tooma jahisaagi oma algatuslikult ja loovutama selle koerajuhile. Koer ei tohi väikelooma katki hammustada ega närida, veel ei tohi koer väikelooma peita ega sellel püherdada.
Vees töötamine – koer peab minema heameelega ja innukalt vette ning ujuma võimsalt ja kindlalt.
Jälje võtmine – jälje võtmine peab toimuma iseseisvalt, kiiresti ja teadlikult.
Koera poolt kõikide katsete sooritamist hindab üks ja sama kohtunik. Algklassis võib jälge hinnata teine metsajäljekatsete kohtunik. Katse tase peab olema tasakaalus võistlusklassi raskusastmega ja ühesugune kõigile katsel osalevatele koertele.
Koera omaduste ja koolitusastme hindamiseks tuleb koeral tuua maastikult vähemalt 6 väikelooma. Algklassis tuleb väikeloomi tuua nii maapinnalt kui ka veest.

Jack jänest retriivimas

Jahikatsed Eestis.
Meil on praegu aluseks võetud Soomes läbiviidav tõukatse. Samas on soome koolitaja ja kohtunik ning kuldsete retriiverite kasvataja Markku Santamäki rõhutanud, et igal süsteemil on omad tugevad ja nõrgad kohad ning iga maa võiks julgesti ise oma katsed välja töötada, mitte pelgalt kopeerida teisi. Katsete väljatöötamisel tuleks arvestada, et kasvatajate ja koolitajate oskused ei pärandu! Koolitustulemuste tagant tuleb üles leida koera iseloomuomadused, koolitatavus, õppimisvõime.

Kuna praegu Eestis kehtivad katsed -
Retriiverite tõukatsete reeglid (.doc) (kehtivad alates 29.11.2003)
Retriiverite dummykatse reeglid (.doc) (kehtivad alates 14.04.2007),
on suhteliselt uued, on Eesti kogemus selles osas veel vähene ja ka järelduste tegemiseks, kas antud kinnitatud katsed on ka tõule tulemuslikud, pole seega veel õiget alust.

Üldse on Eestis koeraspordiga tegelemiseks võimalusi palju. Ülevaate leiab näiteks siit - link
Eesti tšempioni tiitli kinnitamiseks on aga ametlikult peetud sobivaks retriiveritele järgnevaid töökatseid (vähemalt ühte neist):
- Jahikatsed:
-- PA (jahikoerte jahiomaduste kindlakstegemine veelindude leidmisel), (vähemalt) III järk
-- ML (linnukoerte jahiomaduste kindlakstegemine metslindude leidmisel), (vähemalt) III järk
- Retriiverite tõukatse ja
- retriiverite tõukatse dummydega
Katsete eeskirju ja juhendeid leiab siit (tabelist allpool) - link
Kui retriiverite tõukatseid ja koolitusi viivad läbi retriiverite tõuühingud, siis jahikatsete eest vastutab siiani Eesti Jahikoerte Tõuühing; viimased on kinnitanud ka jahikatsete registreerimise korra - link
Jahikatsetel osalemiseks peab koeral olema ka jahipass - link

Eesti kuldsete retriiverite katsete sooritamise statistika (kuni 2007 a.(sooritanud koerte arv)):

Lühendid:
SK- sõnakuulelikkus
KK- kuulekuskoolitus
AG- agility
PA- jahikatse pardile
ML- jahikatse metslinnule
KV- kunstliku verejälje katse
GR IT- Golden Ringi iseloomutest
TK- tõukatse (kusjuures kõik Eestis TK sooritanud kuldsed retriiverid on sooritanud katse linnule, mitte dummyle)
BH- BH e. ühiskonnakõlbulikkuse test

Evita parti retriivimas (teisel ja kolmandal pildil 3-kuune!)

Kuldse retriiveri iseloomule asetatavad nõudmised.
Tõu algupärane kasutusotstarve jahimehe poolt täielikult juhitava jahikoerana on eeldanud koeralt suurepärast jahiinstinkti, kergelt koolitatavust, meeldimissoovi, kontaktsust, toomissoovi, pehmet suud, julgust, visadust ja kiirust. Koer ei tohi peljata raskesti läbitavat maastikku ega ootamatuid olukordi ning olla paugukartlik. Jahil peab koer püsima koerajuhi vaateväljas ning viivitamatult kuuletuma vilega, häälega või žestidega antud käsklustele. Koerajuhi ja koera vahel peab olema katkematu side.
Kenneltingimustes elades või perelemmikuna peab kuldne olema sotsiaalne ja kohanemisvõimeline ning saama läbi nii teiste koerte kui ka eri vanuses inimestega. Nende omaduste olemasolu on muutnud kuldse üheks soositumaks inimese kaaslaseks ning neid omadusi peab aretusega alal hoidma. 
Kõik omadused, mis nõrgendavad koera võimet teha tööd, milleks tõug algupäraselt aretati, segavad ka koera harrastuskoera ja perelemmikuna pidamist.

Koera käitumist saab mõjutada kahel viisil, muutes teda ümbritsevat keskkonda või pärilikku tausta. Kasvatajad saavad mõjutada mõlemaid tegureid, kuna neil on võimalus mõjutada kutsikate esimestel elukuudel neid ümbritsevaid kasvutingimusi ning pärilikkust saab mõjutada, vaagides hoolikalt aretuses kasutada planeeritavate isendite iseloomude sobilikkust ning jättes iseloomuvigadega koerad teadlikult aretusest välja. Samuti saavad kasvatajad hoolikalt valida oma kutsikate ostjaid ning teha kindlaks, et ostjate ootused koera suhtes oleksid reaalsed. Kuldne on energiline, korralikku põhikoolitust ning tegevust vajav koer, kes sugugi ei pruugi sobida vaid diivanikaunistuseks. Selleks ei ole teda ka algupäraselt aretatud. Kuna ainult õigest aretusest ja kutsikate õigest kasvatamisest ei piisa eelnevalt kirjeldatud probleemi lahendamiseks, on hea, et kuldseomanikud harrastavad oma koertega erinevaid harrastusspordi alasid - näiteks sõnakuulelikkust.
On kasvatajaid-aretajaid, kes peavad iseloomuvigadega koerte kasutamist aretuses taunitavamaks kui teatud terviseprobleemidega koerte kasutamist (haiguste suhtes, mille pärilikkus on küsitav või vähe teada) või vähemalt sama oluliseks kui tervisprobleemidega koerte väljapraakimist aretusest.

On välja töötatud iseloomutest kuldsetele retriiveritele, mis näitab suurepäraselt ära, kas kuldne on tõuomase iseloomuga või mitte.
GR iseloomutest. (link soome keeles)
Golden Ringi iseloomutestis hinnatavad omadused:
1.Juurdepääsetavus
2.Liikumistahe/mängulisus (võitlustahe)
3.Toomistahe
4.Temperament
5.Kõvadus (tagasitulekuvõime)
6.Tegutsemistahe
7.Närvikava
8.Teravus/kaitsetahe
9.Paugukartlikkus

VEEL KULDSETE KASUTUSALASID.
Sissejuhatuseks on kasutatud katkeid Anu Lokke, juhtkoerte ning pommi- ja narkokoera treeneri artiklist. 

Retriiveri vajalikud iseloomuomadused on - jahiinstinkt, haistmismeel, saagi äratoomissoov ja töötahe (koostöövalmidus). Need on talle hästi sisse programmeeritud, nagu ka veelembus ja inimesearmastus. Samuti on ta tugeva närvisüsteemiga, ei karda pauku ega vii teda nii lihtsalt stressi ka muud väliskeskkonna tegurid.
Ka teiste erialade koerajuhid on neid positiivseid omadusi on märganud ja ära kasutama hakanud. Retriiverid töötavad paljude maade tolliteenistustest narkokoertena, politseis ja päästeametis pommi- ja päästekoertena, jäljekoertena, ning tsiviilteenistuses ka pimedate juhtkoertena.
Seega - tänapäeval ei kasutata retriiverit enam ainult jahikoerana, vaid tema tööpõld on tunduvalt laiem. KUID... teised tööalad ei anna koerale õigust esineda näitustel kasutusklassis!
Kui retriiver teeb päevast päeva rasket pommikoera tööd või otsib riigipiiril narkootikume, või kui tema elu sisuks on iga minut oma pimedat peremeest teenima – siis näitusel pole tal õigust, küll töökoer olles, kasutusklassis esineda.
Oma elu ainukesel pardikatsel testi läbinud perekoer saab õiguse kasutusklassis esineda, need koerad aga mitte. Seni “väljapääsuna” pakutud variant äratada neil koertel esialgu pardikirg ja pärast eksami sooritamist see uuesti maha suruda ei tule kõne allagi. Lubage oma koeral mõnda aega voodis magada ja siis keelake see ära. Kas saate peale seda aga kunagi veel täiesti kindel olla, et ta mitte mingil juhul enam voodisse ei lähe?
Ükskõik millisel alal töötava koera juht peab aga oma koeras täielikult kindel olema, sest siin ei tegeleta ju meelelahutusega! Tööpostil olev retriiver peab kogu hingega just oma eriala juures olema, nautima oma tegevust ja mitte aimamagi, et roostikus parte otsida oleks märksa lõbusam.
Vaatame lähemalt, milliseid omadusi tahame retriiveril säilitada:
1. soovi leida jahisaak ja see peremehele tuua
2. head nina
3. veelembust
4. paugukartmatust
5. rahumeelset iseloomu
6. koostöövalmidust 
Kas siis teised alad, kus retriivereid kasutatakse eiravad neid omadusi? Vastupidi!  Koerad, kes midagi otsivad – kas narkootikume, pomme, laipu või elavaid inimesi, töötavadki jahiinstinktil. Ka neil peab olema hea nina, nad ei tohi karta pauku ega olla agressiivsed ning neil peab olema soov teha inimesega koostööd. Kõike seda, koos sõnakuulelikkusega, kontrollitakse ka nende erialakatsetel!                   
Seega - viis tingimust kuuest on juba kindlalt täidetud. Kui tõesti vaja, saab nende koerte ujumisoskust lisaks eraldi kontrollida. Samuti võib väita, et alati ei näita selline töökoer oma tegevusega oskust jahisaaki peremehe kätte toimetada. Kui rääkida pommikoerast, siis kindlasti mitte! Aga õpetamise käigus koeraga ka mängitakse ning oma lemmiklelu tohib tuua ja toobki peremehele kätte ka pommikoer, vastasel juhul poleks tal motivatsiooni millegi otsimiseks. Võin kindlalt väita, et just pommikoeral peab olema eriti hea otsimissoov , sest leidnud “saagi”, ei saa ta koheselt oma töö vilju maitsta, vaid peab end esialgu pidurdama ja rahulikuks jääma – preemiapalli mängimiseks saab ta alles hiljem. Ka narkokoeraga mängitakse “saagi”, narkootikumi leidmise järel. Ning esemete leidmise ja kättetoomisega pole probleeme ka pimedate juhtkoertel, kes seda tööd oma peremeeste heaks igapäevaselt teevad, samuti nagu ka lepliku loomu ja paugutamise mittekartmisega. Juhtkoeral jääb küll igapäevaelus kasutamata tema hea nina, kuid sellest ei kaota ta veel haistmismeelt. See-eest saavad juhtkoerad arendada oma nutikust ülesannete lahendamisel ja näidata sellega üles erilist koostöövalmidust. 
Niisiis – mida halba on selles, et tunnustada retriiveri tööd peale pardijahi ka teistel erialadel, kui KÕIK VAJALIKUD INSTINKID SÄILIVAD? Jutt ei käi ju retriiveri kui karja- või valvekoera tunnustamisest. FCI-le tuleb muidugi au anda, sest ta seisab selle tõu loomupärase jahiinstinkti säilitamise eest, kuid ilmselt ei mõeldud mõtet lõpuni. Selle-eest annab FCI vabad käed oma liikmesriikidele ja lubab neil sisse viia mõningaid täiendusi. No täiendame siis ja lubame kõikidel töötavatel retriiveritel tulla rahvuslikele näitustele kasutusklassis. Mis sellest, et Soomes see nii ei ole. Seal ongi juba tekkinud ühes tõus kaks tõugu – ning ühe liini aretajad ei kiida teist. Meil Eestis õnneks veel nii ei ole! 
Ka ei taha ükski ilusaid koeri aretav kasvataja edaspidi anda oma kasvandikku töötavaks koeraks (peale jahikoera). Kas me seda soovimegi? Miks me ei või tunnustada koeri, kellega on palju vaeva nähtud ja kes ise iga päev tööd tehes palju vaeva näevad?
Kas me ei võiks järele mõelda ja teha nii, nagu meie ise õigeks peame?

Abi- ja teraapiakoer.
Mujal maailmas leiavad koerad rakendust teraapias. Koerateraapia puhul pole tegemist mitte koera ravimisega, vaid inimese psüühikahäirete ravimisega koera kaasabil. Tsiviliseeritud riikides saab nii mõnigi vähese suhtlusoskusega inimene depressioonist lahti või oma psüühika uuesti korda just koeraga suhtlemise vahendusel. Eriti hästi aitab retriiver suhtlusraskustega lapsi probleemidest ülesaamisel. Eestis kui tuntud raskepäraste ja introvertsete inimeste maal, oleks teraapiakoertel tööd küllaga - hoogustuv internetistumine sünnitab suhtlusraskusi põdevaid eestlasi lausa iga minutiga juurde.
Ka Eestis on praegu loomisel Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing.

Maailmas on palju lapsi ja inimesi, kelle vaimne intellekt on ühel või teisel põhjusel halvatud, tasakaalutu või mingil põhjusel häiritud. Meditsiinil on siinkohal vaieldamatult oma kindel oluline roll, kuid elu ja praktika loomadega on näidanud, et ka sama tähtis osa on loomadel nende inimeste paranemisel, ja kohati võib isegi öelda, et see on tähtsam.
Teatakse, millist tähtsust omab juhtkoer ja ka seda kuid õnnelikud on need nägemispuudega inimesed, kellel on võimalus sellist koera omada. Mitmel pool mujal maailmas on teraapiakoertel juhtkoertega sama oluline roll  - nad on üldsusele tuntud, kannavad avalikes kohtades kindlat eristusvesti ning neil on luba siseneda igale poole - koer võib saata omanikku nii haiglas kui restoranis. 
Vahel nimetatakse teraapiakoera ka näiteks abikoeraks või isegi tugiisikuks, sest koer, kes on saanud taolise eriindividuaalõppe, on reeglina ülihea taktitundega ja on teatud olukordades omanikule asendamatu abiline. Eesti ühiskonnas on kahjuks antud ala koerad veel vähe tuntud ja neile on seatud liigranged piirangud valitsuse kui ka erasektori poolt - tihti ei lubata teraapiakoera haiglasse, samuti on piirangud avalikes kohtades käimisel (restoranid, ühistransport, pangad jms).
Õnneks on täna antud vallas palju aktiivseid ja tublisid inimesi, kes ühisel jõul annavad endast parima, et tulevikus tänaval sellist koera kohates Eestis inimesed teaksid, et see koer  teeb oma peremehe heaks tänuväärset tööd, ning need inimesed, kes sellist koera otseselt ei vaja, oskaksid seda hinnata.
Teraapiakoera roll ja tähtsus:
Koer on siiras, armas ja teda on mõnus silitada, kammida ning jalutada. Koer on tänulik iga väiksemagi tähelepanu eest pakkudes vastu siirast rõõmu ja head tuju. Koer saab aru, kui oled kurb või kui on mingi mure, samuti saab kui inimene pole just kõige tervem, ja pole kahtlustki, et koer tunneb ning mõistab, kui inimene on puudega.
Tõsi, mitte iga koer, kuid  on teada, et selliseks empaatiaks on võimelised paljud koerad ja seda järgnevalt, kuidas:
 - aitab luua vaimupuudega inimesele vahetut kontakti
 - tekitada huvi ja silmsidet ümbritseva vastu
 - arendada käelist ja füüsilist tegevust
 - tekitada kohusetunnet, toimetulekut
 - tekitada emotsionaalsust, rõõmu, naeru
 - luua turvatunnet, kindlustunnet
 - arendada hääle-ja viipetehnikat
Need on peamised, mida reeglina meie keskel vaimupuudega inimene elades vajab ning millest tihti puudust peab tundma. Näiteks autist on üldjuhul endale teada-tuntud süsteemiga elav inimene, kes ei võta omaks lihtsalt midagi, mis talle võõras ja tundmatu, on ääretult raske saada teda tegema ülesandeid, mis võiks tema füüsisele ja vaimule kasuks tulla. Autist kaldub olema isekeskne ning ohutunde puududes, on temaga ühiskonnas liikuda väga riskantne, kuid samas on ta ka sisemiselt hell ja õrnust vajav inimene. Inimeselt inimesele on autisti puhul väga raske edasi anda, kuid koeralt autistile on see suhteliselt kerge ja aitab palju kaasa ning mis peamine, tekitab autistis vajaliku turvatunde.
Teraapiakoera treening:
Selliseid koeri õpetatakse kahel erineval meetodil. Kui tegemist on koeraga, kes läheb kindlale omanikule, on võimalus vastavalt vajadusele ka koera õpetada.
Esmalt valitakse sobiv kutsikas erinevate testide abil pesakonnast ning pannakse rõhku kutsika sotsialiseerumisele. Alates loovutuseast kuni esimesed 6 kuud kasvab ta uue omaniku juures. Peetakse väga oluliseks, et koer kasvab just omaniku juures ja mitte kasuperes, eriti juhul, kui tulevane omanik on autist.
Järgmisena tuleb koer kasvataja juurde tagasi, kus tehakse erialased sobivus-ja töökatsed ja läbitakse testid, mille järel koer naaseb taas omaniku perre. Aastaseks saamisel jätkatakse vastavat individuaalkoolitust, kus pannakse rõhku just autistist omaniku isikupärale ja tema vajadustele. Kui koera omanikul puudub kõne, õpetatakse koera reageerima teatud liigutustele või helidele. Reeglina on meile esmalt kõige aluseks tulevase omaniku põhjalik tundmaõppimine, et teada, kuidas koera koolitada omaniku vajadustele.
On ka koeri, kes töötavad edukalt, ilma et nad läbiksid koolitust. Hea vaistu ja taktitundega koer saab juba esmasest kontaktist aru kellega on tegu ja millist käitumist temalt oodatakse. Sellisel juhul kasvataja ei sekku ja jääb pigem juhendaja rolli, suunates ja aidates. Mis muidugi ei tähenda, et koer ei läbiks kuulekus- või sõnakuulelikkuskoolitust. Iga teraapiakoer vaatamata oma missioonile vajab algkoolitust. Koolitus annab koerale enesekindluse inimeste keskel edukalt hakkama saamiseks - teraapiakoer ei tohiks olla arg ega agressiivne.
Nii nagu igast koerast ei saa head jahikoera, ei saa ka igast koerast teraapiakoera, ning on võimalik, et õiget koera kohe esimesest valitud pesakonnast ei leiagi.
Teraapiakoer peab olema äärmiselt hea taktitundega ja absoluutselt igas olukorras alluma - oodatud on koerad, kes on pigem rahulikud, seltsivad ning sõbralikud. Koer peaks vastama järgmistele punktidele:
 - salliv ja leplik igasuguste teiste koerte suhtes
 - omaniku poolt kergesti kontrollitav
 - leplik laste ja vanuritega
 - ei hüppa, torma ega muutu ülemeelikuks
 - sõbralik
 - kohaneb uute kohtade ja võõraste inimestega kiirelt

Eestis ei ole sellist organisatsiooni, mis hindaks või koolitaks teraapiakoeri. Lähim on meile Soome ühing SATHY. Ka pika ajalooga väga edukas USA ühing Delta Society (www.deltasociety.org) on pakkunud võimalust läbida on-line programm, et saada Pet Partneri õigused (inimene, kes käib hooldekodudes, haiglates jne koeraga külastamas). USA Delta Society ja Therapy Dogs International ongi vanimad sellelaadsed organisatsioonid (loomateraapia programmide koordineerijad), kes toimetavad juba oma paarkümmend aastat ja kus peamiseks suunaks on teraapiakoerad.
Teraapiakoerte händleritele tehakse samuti koolitusi. Nendes riikides, kus on teraapiakoerte programmid ja koostöö erinevate hooldeasutustega, saab minna neid asutusi koeraga külastama ja osaleda teraapiaprogrammides.
Loomateraapia (Animal Assisted Therapy) on eesmärgipärane tegevus, mille raames loom kaasatakse patsiendi kliinilisse raviprogrammi. Raviprogramm koostatakse tavaliselt koos patsiendi raviarsti ja/või teiste spetsialistidega eesmärgiga parandada patsiendi füüsilist, sotsiaalset, emotsionaalset ja/või kognitiivset funktsioneerimist. Igal seansil peetakse raviprogrammist täpselt kinni, kõik tegevused ja tulemused dokumenteeritakse. Sellises programmis osalemiseks tuleb meil teha koostööd arstidega selgitamaks, et loomadest võib olla palju abi inimese tervise parandamisel. Meil siin on ka enamus asutustes veel probleem, et sisekorra eeskirjad ei luba koeri siseruumidesse.

Koerte külastusprogrammide (Animal Assisted Activities) eesmärk on pakkuda lihtsalt positiivseid emotsioone ja lastele näiteks ka väikest õpetust, kuidas koeraga käituda jne.

Mujal maailmas läbi viidavad testid abi- ja teraapiakoertele :
Canine Good Citizen (CGC) ja Therapy Dog International (TDI)
CGC test ei ole iseenesest midagi keerulist. Piisab elementaarsest kuulekusest ja normaalse närvikavaga koerast.
Nõudmised siin: http://www.akc.org/events/cgc/training_testing.cfm

TDI test on aga vähe keerulisem ja oleneb palju hindajast. Eelduseks on edukalt läbitud CGC test.
Teraapiakoerte test on üles ehitatud koera sotsialiseeritusele ja raudsetele närvidele.

Ülevaade osalejalt, kes läbis testi oma koera Zorroga USA-s:

Alustuseks tuli veidi ringi jalutada ilma rihmast tirimata. Siis hindajaga tutvuda sealjuures viisakust säilitades. Edasi läks vähe keerulisemaks. Koer pidi lamama minust umbes 10 meetri kaugusel ja samal ajal jooksid ümber koera kisavad lapsed, jalgrattur, rulataja ja üks pisike laps mingi koliseva mänguasjaga. Võõras koer koos omanikuga mängis Zorrost umbes meetri kaugusel. Siis visati kolisev plekkämber koera nina ette maha. Zorro oli tubli ja püsis lamavas asendis kogu selle aja ilma asendit rikkumata. Silmad käisid tal ringiratast küll.

Edasi tuli üks võõras onu ja võttis Zorro endaga kaasa. Mina pidin peidus olema 5 minutit. Zorro olevat mind pidevalt otsinud silmadega, aga mingit hullu paanikat ega vingumist ei olnud.

Järmiseks kogunes grupp kummalisi tegelasi koera ümber. Üks ratastooliga, üks karkudega, üks jalutuskepiga, üks jalutusraamiga ning koos mingi suure ja koleda meditsiinilise aparaadiga ja mõned lapsed. Kõik nad koos kogunesid tihedasse ringi koera ümber, nätsutasid Zorrot ja tegid igasugu imelikke hääli. Hetkeks nägin parajat ehmatust ja väikest paanikat koeras, kuid õnneks sai ta sellest ruttu üle ning asus kogu seda tähelepanu täiel rinnal nautima. Hetkel, mil ta ratastoolis istuvale inimesele pea sülle pistis, kukkus see inimene tõmblema ja hirmsaid röökivaid häälitsusi lagedale tooma. Minu suureks üllatuseks peale esimest ehmatust puges Zorro talle veel sügavamalt sülle.

Peale seda katset hingasin kergendatult. Tegelikult olin tema käitumise üle üsna üllatunud. Seejärel tuli veel veidi ringi jalutada ümber igasugu objektide ning ringiratast ümber põrandal vedeleva maiuse. Nuuskida tohtis, kuid käsu peale pidi asju ja maiust mitte puutuma (teraapiakoerad ei tohi visiitidel maiusi vastu võtta). Sellega meil mingeid probleeme ei olnud.
Siis sai koer hindaja poolt veel veidi nätsutatud ja pidi laskma hindajal end üles tõsta, kõrvadesse ja suhu näppe toppida ning kõiki käppi lähemalt uurida laskma.

Nüüd tuleb Zorrol tohtri juures vajalikud paberid täita ning siis end teraapiakoerana registreerida. Pärast seda saame tööd alustada. Paberimajandus võtab ligi 2 kuud aega, kuid pärast seda oleme antud organisatsiooni poolt ka kindlustatud õnnetusjuhtumiteks töö ajal. Plaanis on vanadekodu külastama hakata ning laste lugemisprogrammides osaleda.

See organisatsioon võtab avaldusi ka muudest riikidest. Veidi infot siin (lehe allosas): http://www.tdi-dog.org/HowToJoin.aspx?Page=Registration+Requirements

Päästekoer.
Kuldne retriiver sobib oma iseloomu- ning kasutusomadustelt ideaalselt päästekoeraks.

Üleüldiselt päästekoerast rääkides, räägime eelkõige meeskonnast, kuhu kuuluvad koer ja koerajuht.
Meeskonna edukaks toimimiseks on neile mõlemale seatud teatud ootused.
Päästekoer:
- peab olema hea närvisüsteemiga
- peab olema mänguhimuline
- ei tohi karta erinevaid helisid, kõrgusi, situatsioone jne.
- ei rohi olla agressiivne inimese suhtes
- peab olema terve, heas vormis ja vastupidav
Koerajuht:
- peab olema paindlik
- peab olema eelkõige hea meeskonnas “mängija”. Inimene, kes seab enda saavutuse(d) rühma omast ettepoole, ei ole sobiv päästekoera juht
- peab omandama esmaabi- ja orienteerumisoskused
- leidma aega koera koolitamiseks, seda mitte ainult pääste alal, vaid ka kuulekuses, osavuses ja jälje leidmises
Päästekoer on asendamatu kadunud inimese otsimisel nii loodusest, tühjadest majadest kui ka varemetest. Elava inimese leidmiseks kasutab koer inimesest eralduvat lõhnajälge, mida jälgides peab koer jõudma inimesele võimalikult lähedale ning seejärel oma leiust teatama. Leitud inimesest teatab koer kas haukumise teel, rulli toomisega omanikule või mõnel muul koerajuhile sobival viisil.
Koera eelised ahelotsingute ees tulevad eriti hästi esile situatsioonides, kus otsitav ei taha, et teda leitaks, samuti raskel maastikul või varemetes, pimedates tingimustes, suurtel maa-aladel otsimisel jne.

Vabatahtlikku Reservpäästerühma, mille eesmärgiks on kutseliste päästjate ja politsei toetamine suurõnnetustel (metsapõleng, õlireostus, tulekahju, varing) ja kadunud inimeste otsingutel, kuulub tänase seisuga Eestis ka kuldse retriiveri omanik oma koeraga - Pirgit Pai kuldse retriiveri Meiepere Creme Gracia'ga alias Debbiega (pildil).

Narkokoer.
Vajadus narkokoerte järele kasvab, kuna narkootikumide tarbimine ja omamine on muutunud suureks probleemiks.
Näiteks sõlmis Tartu linnavalitsus märtsis 2008 koostööleppe julgestuspolitsei alla kuuluva kriminaalkünoloogia talitusega, mis koolitab välja narkokoeri.
«Oleme juba tükk aega pead murdnud, kuidas võidelda kooliõpilaste narkolembusega,» nentis Tartu abilinnapea Jüri Sasi. «Värske uuring, mis näitas, et 32 % Tartu noortest on narkootikume proovinud, sundis meid otsustavalt tegutsema. Ega õpilased enne oma tegude üle mõtlema hakka, kui narkokoer nad igal hommikul üle nuusutab,» põhjendas Sasi otsust narkokoerad koolidesse saata. Koolitatud koera nina tunneb ära, kas laps on hiljuti narkootikume pruukinud, ent on võimeline ka näiteks kotti peidetud kanepit leidma. Sasi tunnistas, et selline kontrollimine võib olla ebameeldiv korralikele õpilastele, kes narkootikumidega kokku ei puutu, ent paratamatult peab seda lõivu maksma narkolembeste laste leidmiseks.
Narkokoerad peavad olema sõbralikud ja ei tohi inimesi, kelle seas nad liiguvad, mingilgi moel hirmutada. Narkokoeraks sobivad suurepärase haistmismeele ja sõbraliku iseloomu tõttu kõige paremini näiteks ka retriiverid. Sobiliku narkokoera peab iseloomu ja mängulembuse järgi välja valima juba kutsikaeas ning õpetama teda mängima erinevate narkootikumide järgi lõhnavate mänguasjadega. Narkokoer koolitatakse välja tavaliselt 1,5–2 aastaga. Seega peaks Sasi sõnul paari aasta pärast olema igas Tartu koolis oma narkokoer, kes oleks igapäevaselt laste sõber, ent samas hoiaks neid ka keelatud teele kaldumast.
Ka Eesti Ragbi föderatsioon on Eestit külastavatel ragbimeeskondadel (kes on siiani alati toetanud Eesti ragbi arengut, kinkides mitmesugust varustust), palunud annetada sel aastal raha narkokoera ostuks Eesti piirivalvele.
Eesti piirivalvel on vaid 12 koera ja seda põhiliselt sellepärast, et Eesti üldsust nad eriti ei huvita. ERF leiab, et just narkoennetusele peaks rohkem tähelepanu pöörama ja narkokoerad on ühed kõige efektiivsemad vahendid selleks.

Pimeda juhtkoer.
Juhtkoera kasvatamine.
Tüüpilise elukäiguga juhtkoer teeb läbi järgmised eluetapid:
- pesakonna juures (2-3 kuud),
- kasvuperes kasvamas (12-15 kuud),
- treeneri juures õppustel (5-7 kuud),
- vaegnägija juures tööl (8-10 aastat),
- peres pensionil.
Pesakonna kutsikatele tehakse esimene testimine. Kõige sobilikumad neist valitakse välja ja paigutatakse reeglina 2-3 kuu vanuselt kasvuperedesse kasvama. Seal viibib kutsikas 12-15 kuud, elades tavalist kutsikadu. Vahetu kokkupuude inimeste eluga ja erineva ümbrusega teeb temast igakülgselt arenenud kogemusterikka looma. Hea, kui peres on lapsed ning ühel pere liikmetest võimalus kogu päev kodus viibida.
Juhtkoera kutsika kasvatamise juures jälgitakse rangelt reeglit: mida ei tohi teha täiskasvanud koer, seda ei tohi teha ka kutsikas. Teiseks reegliks on hoidumine pallimängust ja üldse liikuvate objektide tagaajamisest. Vajaduse korral nõustavad kasvuperesid nii treenerid kui vabatahtlikud abilised.
On võimalik, et kutsikas kasvab nägemispuudelise peres, kus ta hiljem tööle hakkab, kuid sellel moodusel on rohkem miinuseid kui plusse.
1 aasta ja 2 kuu või 1 aasta 6 kuu vanuselt testitakse juhtkoera kandidaati teistkordselt. Ta peab olema heasüdamlik, julge, hea tervisega, omama toimetuleku-ja õppimisvõimet. Kes üleskasvatatud koortest mõjuvatel põhjustel juhtkoeraks ei sobi, läheb kas tagasi kasvuperesse elama või otsitakse talle teine pere. On ka võimalik, et sobiv noor koer ostetakse kõrvalise inimese käest, kes on otsustanud temast mingitel põhjustel loobuda.
Tööks sobiv koer läheb kogu koolitusperioodiks SSB juhtkoerte treeneri juurde koju elama ja õppima. Meie tingimustes kestab juhtkoera treening keskmiselt 6 kuud. See peab toimuma erinevates kohtades nii linnas kui maal, siseruumides ja väljas, samuti igasuguse ilmaga. Koera õpetatakse sõitma erinevates transpordivahendites, temaga käiakse külas ja erinevatel üritustel. Ta peab igal pool käituma viisakalt ja korrektselt. Mida erinevamate kohtade ja olukordadega juhtkoera tutvustatakse, seda kogenenum töökoer temast tuleb.
Koolituse lõpus toimub juhtkoera ja tema tulevase kasutaja kokkuõpe. Seda tehakse samuti mitmel pool, alguses treeneri, siis vaegnägija kodulinnas. Tavaliselt saab nägemispuudega inimesest ja juhtkoerast teineteist mõistev koostööpaar 1-2 kuuga.
Juhtkoer siirdub nägemispuudega inimese juurde ja jääb sinna elama kogu tegevteenistuse ajaks. Selle skeemi järgi talitades on koera vanus tööle asumisel umbes 2 aastat, mil ta on nii füüsiliselt kui psüühiliselt küps juhtkoera elu elama. Kuigi koerakasutaja on juhtkoerale juba kolmas peremees, kiindub ta vaegnägijasse eriliselt.
Esimesel aastal tuleb treeneril või peesaril uut koostööpaari aeg-ajalt kontrollida. Hiljem on vajalik nägija abi, kui mingi tuttav koht linnas on ümber ehitatud ja liiklus teisiti suunatud. Mida rohkem vaegnägija juhtkoera kasutab, seda vilunumaks see oma töös muutub. Kogenud koerakasutajad käivad kogenud juhtkoera saatel ka välismaal reisimas.
Pensionile on soovitav juhtkoer jätta 10-11-aasta vanusena. Uue abilise muretsemise järel võib vana koera paigutada mõnda teise peresse puhkusele (hea, kui kasvuperesse tagasi), kuid tavaliselt ei taha vaegnägija oma sõbrast lahkuda ja eelistab teda edasi pidada.

Veel alasid, mida saab kuldse retriiveriga harrastada (ning teste).

SK ehk sõnakuulelikkus.
Sõnakuulelikkus on rahvusvaheline dressuuriala, kus eristatakse nelja raskusastet: alg-, ava, võitja- ning erivõitja klass. Sõnakuulelikkuse võistlustel saavad osaleda koerad, kes on vähemalt 10-kuused. SK algklassis peab koer oskama kõrval kõndida, lamada, istuda, seista, juurde tulla, paigal püsida ning ületada madalat barjääri. Kõrgemates klassides lisanduvad eseme toomine, kaugjuhtimine (koerale antakse käsklusi "istu", "lama" distantsi pealt), kolmest esemest käsu peale õige valimine, juurdetulekul seismine või lamamine ning muud raskemad ülesanded.
* Sõnakuulelikkuse eeskirjad ja võistluste korraldamise juhend (kehtivad alates 1.04.2004)

Videod kuldse Doubleuse Cloudberry tööst (koerajuht Trond Brustad) :
See tiim sai FCI SK MM 2009 Bratislavas (8.-10.10.2009) 2. koha, võistluse tulemused on - siin.
video1
video2

KK ehk kuulekuskoolitus.
Kuulekuskoolitus on Eesti rahvuslik dressuuri ala. Kuulekuskoolituse eksamitest ja võistlustest võivad osa võtta koerad, kes on saanud 10 kuuseks. Raskusastmeid on kuulekuskoolituses kolm: kõige kergem on esimene aste ja kõige raskem kolmas aste. Kuulekuskoolituses hinnatakse koera töötahet, energiat, kontakti omanikuga, püsivust, korrektsust. Kuulekuskoolitus hõlmab nii rihmaga kui rihmata kõrvalkäimist, istumist, lamamist, seismist, juurdetulemist, kohale minekut, eseme toomist (ka üle barjääri), kohal lamamist. Koer ei tohi teises ja kolmandas astmes karta ka stardipüstoli pauku.
* Kuulekuskoolituse eeskirjad(kehtivad alates 1.01.2008)

BH ehk ühiskonnakõlbulikkuse test.
Koosneb kolmest osast: A-kuulekusosast, B-linnaosast ja C-teooriaeksam (vabatahtlik). A osa koosneb kõrvalkõnnist nii rihmaga kui ilma rihmata; tuleb läbida inimgrupp; paugukatse; liikumiselt käsklus „istu”; lamamine ja juurdetulek. B osa eesmärgiks on selgitada välja koera suhtumine inimestesse ja teistesse loomadesse ning tema kindlus ümbritseva suhtes. Vaadatakse koera suhtumist inimrühma, jalgratturisse, autodesse, jooksjatesse, rulluisutajatesse, teistesse koertesse ja liikluse keskele üksijäetud koera käitumist. Osalevate koerte vanuse alampiiriks on 12 kuud.
* BH eeskirjad (kehtivad alates 29.03.2003)

AD ehk vastupidavuskatse.
Vastupidavuskatse eesmärk on kontrollida, kas katset läbiv koer on võimeline ettenähtud määral füüsilist koormust taluma ilmutamata sealjuures märkimisväärseid väsimuse tundemärke. Koera kehaehitust arvestades on koormusetaluvuse kontrollimise ainus võimalus jooksukatse. Antud allüür koormab nii siseorganeid, eelkõige südant ja kopse, kui ka liikumisaparaati. Samas ilmnevad ka teised koera omadused – temperament ja visadus.
20 km pikkune distants läbitakse kiirusel 12-15 km tunnis. Peale 8 km läbimist tehakse 15-minutiline paus. Üleväsinud koer eemaldatakse katselt. Peale pausi tuleb läbida järgmised 7 km ja teha seejärel järgmine 20-minutine paus. Jooksudistantsi lõppedes peavad koerajuhid sooritama koeraga kõrvalkõnni (IPO 1. astme kõrvalkõnd inimrühmata).
Katsel võivad osaleda koerad, kes on vähemalt 16-kuused, kuid mitte vanemad kui 6 aastat.
* AD eeskirjad .doc (kehtivad alates 10.02.2005)

Agility.
Agility on rahvusvaheline dressuuriala, kus on äärmiselt tähtis koera ja omaniku vaheline koostöö. See spordiala koosneb hüppetakistustest (müür, aed, rõngas, laud ja pikkushüpe), kontaktesemetest (A-takistus, poom ja kiik), läbitavatest takistustest (tunnel ja kott) ja osavustakistustest (kepid). Võistlusrada on 100-200 m pikk ning sisaldab 12-20 takistust. Takistused tuleb läbida ette antud aja piires ja kindlas järjekorras. Rajal tehtud vigade eest antakse karistuspunkte. Võistlustulemuse hinne saadakse vastavalt vigade arvule ("suurepärane", "väga hea", "hea" või "hinnet ei anta").
* Agility eeskirjad(kehtivad alates 14.04.2007)

Rakendispordi alad:
Kelguvedu
Rakendisuusatamine
Suusatajavedu
Käruvedu
Jalgrattavedu
Koerakross

Mari Stenvall

Koeratants. (eeskiri)
Video kuldse retriiveri Rookie ''tantsust''
Veel Carolyn Scott'ist & kuldsest retriiverist Rookie'st (inglise keeles)

Carolyn Scott ja Rookie

Frisbee.
Frisbee (lendavad taldrikud)

Flyball.
Briti Flyball'i Ühing & video (inglise keeles)