Tõu ajalugu

Kuldsete ajalooliseks sünnipaigaks loetakse Guisachani maavaldust Invernesshire's Šotimaal, kus 19. sajandi teisel poolel pani Lord Tweedmouth aluse selle tõu arenguloole.

Guisachan

Kuldset retriiverit võib õigusega pidada kõige kaunimaks ja arvatavasti ka kõige elegantsemaks retriiveritõuks tänapäeval. Suurepärane rikkalik paljude kuldsete varjunditega karvkate kaunistab koera ning annab talle mahukust, aga ka ebatavalist kergust. Tumedad, heledate ripsmetega piiratud silmad ja imetlusväärselt ilmekas nägu jäävad alatiseks meelde igaühele, kes on kordki selle koeratõuga kokku puutunud. Sellele tõule on omased mis­tahes kujul väljenduva agressiivsuse puudumine ning suurepärane dresseeritavus.
 Kõik retriiverid on erakordsed arukad ja taibukad, temperamentsed ja kontaktsed ükskõik millise inimesega, sest kõik inimesed on neile kui vennad. Retriiveri jaoks polegi vahet, olgu peremees või võhivõõras, koer käitub täiesti adekvaatselt ja suhtleb kõikidega ühetaolise heameelega, mis on tõelisele retriiverile mõistagi iseloomulik. Mõnedele ei ole see külg nende karakterist küll meelepärane, ent tänapäeval on tõenäoliselt parem omada ideaalset “linnakoera” kui tekitada endale ja ümbruskonnale täiendavaid olme­probleeme, mis tulenevad agressiivsusest.
 Kuldne retriiver – see on üsnagi suur ja võimas koer, kel on hästiarenenud luustik, mahukas pea ja keha, täiesti erinev konstitutsioon nt setteritest. Kuldse retriiveri karv peab olema kreemikas või kuldne, aga mitte punane. Karv on tihe, rikkaliku aluskarvaga, suhteliselt vähest hooldust nõudev. Peale jalutuskäiku piisab kuivatamisest ja harjamisest, näituse-eelselt on vaja pisut trimmida, et rõhutada koera väärtuslikke külgi.


Guisachan House (circa 1897) - siin aretati esimesed kuldsed retriiverid. Pildil on peale pointerite ka 4 kuldset.




Sir Dudley Marjoribanks (hiljem tuntud kui Lord Tweedmouth)
- kuldse retriiveri tõu looja.

Kuldsete retriiverite sünnilugu
Tegelikuks ajalooliseks kuldsete sünnipaigaks loetakse Guisachani maavaldust Ivernesshire’s Šotimaal, kus 1850-tel aastatel pani Lord Tweedmouth aluse tänaste kuldsete arenguloole.
Kuldsete retriiverite tõu tekkimisest on aastate jooksul olnud erinevaid teooriaid. Ühe teooria järgi on kuldne retriiver tekkinud juhusliku mutatsiooni tulemusena teist värvi retriiveritest, teise teooria järgi usutakse, et kaasaegne kuldne retriiver põlvneb kuuest kuni kaheksast vene tsirkuse koerast, kelle söör Dudley Marjoribanks (hiljem Lord Tweedmouth), ostis Brightonist Lõuna-Inglismaale ja viis kaasa Guisachan nimelisele maavaldusele Šotimaal aastal 1858. Selle teooria kohaselt olevat ta vaimustunud tsirkusekoertest, kelle esinemist olevat ta nautinud 1858. aastal Brightonis ning ostnud ära kõik kaheksa koera ja hiljem nendega edukalt hirvejahti pidanud. Koerad olevat olnud kolmekümnetollise turjakõrgusega, tiheda lainelise, kreemi- kuni biskviiditoonilise karvaga ning lord olevat olnud võlutud nende nutikusest ja välimusest. Vene tsirkuse-retriiveri teooriat levitasid visalt kaks kasvatajat, kes soovisid ise väga sellesse uskuda. Neile kuulusid kennelid St. Hubert's ja Noranby. Nn “vene kollased retriiverid” olid tõuna esitletud Cruftsi näitustel 1913, 1914 ja 1915 ning kõik need korrad võitsid koerad kennelist St. Hubert's, kuid peale kenneliomanike surma ei aretanud neid liine keegi edasi ning tõug vajus unustusse.


Kolonel Le Poer Trench (paremal) koos vennaga ja tema kennel St. Hubert’s (circa 1906)


Vasakult paremale - St. Hubert’s Czar, St. Hubert’s Prince ja St. Hubert’s Peter


St. Hubert's Peter, omanik Le Poer Trench (kunstnik Maud Earl (1864-1943))

1914. aastal avaldati ajakirjas Country Life artikkel “Vene ehk kollane retriiver”, kus Arthur Crockstone-Smith sügavuti ja laiuti käsitles “tsirkusekoertest” põlvnemise teooriat. Hiljem lükkas selle teooria paljude aastate põhjaliku uurimistöö tulemusena ümber inglise kennelklubi president Elma Stonex (kennel Dorcas) ning ilmnes ka dokumentaalne tõestus tõu tegelikest algallikatest. 1952. aastal avaldas kuues Ilchesteri krahv artikli, millest selgus, et tema kuulus esiisa lord Tweedmouth pidas tõuraamatut, kuhu oma käega tegi sissekandeid iga koera kohta (kes pärinesid mitmetest tõugudest), pidades paarituste ja pesakondade üle arvet juba alates 1835. aastast. Tänapäeval on need märkmed hoiul inglise Kennel Club’is, kus soovijad nendega ka tutvuda võivad. Esimeste kuldsete retriiverite eellaste seas on esindatud mitmeid koeratõuge – iiri setterid, vesispanjelid, siledakarvalised retriiverid ja labradorid – ent puuduvad märked tsirkusekoertest.
Raamatus “Koerad alates 1900. aastast” kirjutab kolmas lord Tweedmouth, et tema vanaisa, esimene lord Tweedmouth ning isa, hilisem teine lord Tweedmouth, kõndides kord Brightoni tänaval, kohtasid kingseppa jalutamas kena välimikuga noore retriiveriga. Mees selgitanud, et omandas koera Cichesteri maavalduse valitsejalt võla katteks ning koer olevat ainsa heleda kutsikana sündinud mustade kiharakarvaliste retriiverite pesakonda. Vanaisa olevat selle koera ära ostnud, mille kohta on tõuraamatusse kirjutanud: ”Nous, aretatud lord Cichesteri poolt, sündinud juunis 1854 ja ostetud Brightonist.” Esimene sissekanne retriiverite kohta on “Gyp, Coli ja Steami järeltulija, sündinud 1854”. Kolm koera on lord Tweedmouthi tõuraamatusse märgitud kui tweedi vesispanjelid, neist üks kandis nime Belle. Vesispanjelid olid tollal üsna levinud koeratõug, mis tänapäeval on hääbunud. Tweedi vesispanjeleid leidus Šotimaa ja Inglismaa piiri lähedal Tweedi jõe ääres, kust nad said ka oma nime. Oma loomult olid tweedi vesispanjelid arukad, tasakaalukad ja nad soovisid omanikule meelejärgi olla, samuti olid nad head ujujad ja töötahtelised. Need on omadused, mida soovitakse ka tänapäeval kuldsele retriiverile. Nad olid musta värvi (käharakarvalised olid sageli roostekarva märkide või piirdega, mis pärandus nende eellastelt setteritelt), tähnilised või maksakarva. 1868. aastal paaritati Bellet Nousiga ning sündis kolm kutsikat, kellest üks, Crocus, anti lord Tweedmouthi vanemale pojale, Cowslip ja Primrose aga jäeti oma kasvandusse. Järgmine paaritus andis suurepärase emase Ada, kes anti sugulasele, krahv Ilchesterile ja pani aluse Melbury nime kandnud kasvatusele. Esimene lord Tweedmouth töötas hoolikalt ning hoolitses  aastast 1868 kuni aastani 1890 isiklikult valikute eest tõuaretuses. Cowslip paaritati teise vesispanjeli Tweediga 1873 ning neli aastat hiljem üks sellest paaritusest pärit koer Topsy omakorda musta retriiveri Samboga. Sellest ühendusest pärinev emane Zoe paaritati 1884. aastal oma vanaema Cowslipi poja Jackiga, kelle isaks oli iiri setter Sampson. Järgnes veel rida ristamisi, ning lõpuks nägid 1889 ilmavalgust Prim ja Rose – tänapäeva kuldsete tunnustatud esiemad.


Tweedi vesispanjel (šoti kunstnik John Carlton), 1864




1891 Rocking Chair Ranch'is (Texas)


Tweedmouth'i tütar Ishbel Marie abiellus Aberdeen'i krahviga 1877 aastal ja importis kuldseid ka Canadasse.








Nous ja Crocus (Nous x Belle), s. 1868




Nous metsavahi Simon Munro'ga (circa 1872)


Metsavahid ja kütid Guisachan'is. Vasakpoolne koer on Nous (circa 1872)




Don of Gerwn - Rust'i ja Tweedmouth'i koera Luciferi järglane.


Robin, kollane retriiver ja Wallace, šoti hirvekoer (kunsnik Van der Weyde, circa 1880)


Fragment maalist, G.Steele, 1890.
Foto Andrew Paterson,
pärineb väljaandest "The Golden Retriever Second book of Champions...", 1991

PRIM ja ROSE
Tõug: Kollane retriiver; Sugu: emased; Värvus: kollane; Sünniaeg: 1889
Aretaja ja omanik: esimene lord Tweedmouth


Esimene lord Tweedmouth suri 1894. aastal ning aretustööd hakkasid edasi viima tema järeltulijad.
 1890-tel kasutati aretuses ristamist heledavärviliste verekoertega (Bloodhound). Selle kohta tehtud märkmed on kaotsi läinud, ent kuues lord Ilchester on näinud tõuraamatut sellekohaste sissekannetega. Teise lord Tweedmouthi märkmeid aretustöö kohta ei ole samuti leitud, ent Culhami kasvatuse esimeste koerte sugupuude põhjal on võimalik järeldada, et ta tegi tõu arengu nimel kaugelt enam kui arvatakse.


Culham Brass, s. 1904


Culhami kasvandikud sajandi algusest pärineval fotol


Culham Cooper ( või Copper)


Esimene tšempion Noranby Campfire

Esimesena tõu arengut enim mõjutanud kasvandustest tulekski nimetada Culhamit, mis andis nii suurepäraseid töökoeri kui ka näitusekoeri ning mille omanikuks oli lord Harcourt, kelle liinid pärinesid lord Tweedmouthi ja lord Portsmouthi aretatud koertest (Lord Harcourt oli saanud oma esimese retriiveri isikult, kes oli Lord Tweedmouthilt maad rentinud). Kõik tänapäevased tõuliinid on osa oma verest pärinud Culhami kasvatuse loomadest, esimene tšempion CH Noranby Campfire põlvnes Culham Cooperist, esimese kahekordse tšempioni Dual CH Balcombe Boy vanemad olid Culham Tip ja Culham Amber II, kes pärinesid otse lord Harcourtilt.
 On andmeid, et nimetust “kuldne retriiver” kasutas esimesena just lord Harcourt, keda võib niisiis kõige muu kõrval pidada tõu ristiisaks.


Mrs. Winifred Charlesworth, kuldsete retriiverite aretust koordineeriva ühingu asutaja ja eestvedaja


Mrs. Charlesworth (1934 a.) koos CH Noranby Diana, CH. Noranby Dutiful ja CH. Noranby Deirde'ga


Mrs. Charlesworth, vasemal Noranby Sandy ja paremal Noranby Balfour

Üks eredamaid isiksusi kuldsete aretajate seas on kahtlemata olnud Mrs. Charlesworth, kellele kuulus Normanby (hiljem Noranby) kasvandus. Ta tegutses väsimatult paljude aastate vältel. Aretuses kasutas ta muuhulgas 1906. aastal saadud ja teadmata põlvnemisega emast nimega Normanby Beauty, kellest paaritamisel Culham Brassiga saadi 1908. aastal Noranby Balfour. 1912. aastal aga sündis Noranby Campfire (ülal), kellest sai ajaloo esimene kuldsest retriiverist Inglismaa tšempion.
 Tõu populaarsus edenes vähehaaval. 1909. aasta Cruftsi näitusel oli juba kaheksa kuldset retriiverit, aasta pärast kaks korda niipalju. Ikka ei olnud tõugu veel iseseisvana registreeritud, kord kuuluti klassi “siledakarvalised retriiverid”, kord klassi “mitmesugused muud retriiverid”.
 Mrs. Charlesworth: “1910. aastal pani väike, ent seda pühendunum seltskond pead kokku, et arendada huvi tõu vastu, mille huvides oldi aastaid töötanud, et saavutada esiletõusu. Leidnud lõppeks nii kaua taotletud ametliku tunnustuse, võisime publikule esitleda uut koeratõugu (mis oli uus nii umbes 1870 aastatel), kollast ehk kuldset retriiverit. Tundsime, et saabunud on aeg, mil tuleb oma huvisid ja eesmärke kaitsta asjatundjate ühenduse kaudu, ja nii sündiski 1911. (teistel andmetel 1913.) aastal Kuldsete Retriiverite klubi.”
 Klubi töötas muuhulgas välja esimese tõustandardi. Esimeses standardis, muide, peeti ebasoovitavaks heledat värvust ja välistati see. (Eelmise sajandi kahekümnendail aastail soositi kaunis tumedaid, sisuliselt punaseid koeri. Alles kolmekümnendate aastate algul tõusid vähehaaval esile heledamad koerad ning aastal 1936. tehti standardisse muudatus: “Mistahes kreemi või kuldse varjundiga, ent mitte punased ega mahagonikarva”, millega tunnistati, et algupärast värvi alla surudes oli tehtud viga.)
 Alguspäevil oli ühingul vähe liikmeid. Nad näitasid oma koeri igal näitusel, kuhu sõitmine vähegi võimalik oli, korraldasid ise endale võistlusklassid ning võistlesid iseenda poolt väljapandud auhindadele. Küllaltki lühikese aja jooksul pälvisid mõnedki kuldsed välikatsete kohtunike tähelepanu, sest sellist säravat tööd, nagu need koerad sooritasid, polnud võimalik mitte märgata.


(vasakult paremale) Silence of Tone, Noranby Black-Eyed Susan, Ch. Noranby Diana ja Noranby Jane

Nõnda oli tõule Esimese Maailmasõja alguseks pandud esmane tugev alus. Sõjaperioodil aretati kuldseid eeltoodud klubi litsentsi all ning välikatseid ei korraldatud. Ometi jätkasid mõnedki suuremad näitused kuni 1917. aastani, kus kuldsed olid esindatud kahekümne kuue koeraga 1915. aasta seitsmekümne vastu.
 Elma Stonex, kuldsete ajaloo uurija:
 “Selleks ajaks oli tõug aretatud küllaltki tugevaks, pikavõitu selja ja sageli suisa ülirikkaliku karvastikuga. Tõu kritiseerijad pidasid koeri kohmakaiks ja välikatseil teistest retriiveritõugudest tükkmaad aeglasemaiks, kuigi tunnistasid, et neil on pehmeim suuhaare ning nad on äärmiselt head veekatsel. Võlgneme tohutu tänu neile alguspäevade aretajaile, kelle pingutusi ja edu kroonis edu selles, et väljastpoolt tõugu verd lisamata saavutati heade proportsioonidega koer, kelle tihe ja vetthülgav kasukas on sellegipoolest hästi hooldatav, kes säilitas jõulisuse ja tugeva luustiku, olles samas aktiivne, kiire ja hästikäsiteldava suurusega koer. Seda tehes õnnestus neil teerajajail säilitada lai kolju ja jõuline pea, mis on ideaalne mahutamaks mõistust ja tööoskusi ning nägu, mille lahke ja õilis väljenduslikkus on olnud nii omane algupärastele Guisachani koertele, kes on tänaste tõuaretajate taotluseks.”
 Näituste ja välikatsete taasalustades näitas kuldsete populaarsus kahe sõja vahelisel ajal jätkuvat kasvu ning lisandus arvukalt uusi aretajaid. 1921. aastal oli tõu alla registreeritud 120 koera, 1925. aastaks juba 375 ning kasv jätkus, saavutades taseme 1073 koera aastal 1938, mis oli viimane rahuaasta enne Teist Maailmasõda.
 1921. aastal korraldas Kuldsete Retriiverite klubi taas ka välikatsed, milles osalesid ainult kuldsed retriiverid, ent nad oleksid sama hästi võinud konkureerida ka mistahes teiste retriiveritega. Cruftsi näitusele registreerus 1921. a. küll ainult 34 koera, ent seegi arv tõusis -  1925 oli neid juba 231 ja 1927. a. 263, mis jäi ka kahe maailmasõja vahelise ajaperioodi suurimaks osalejate arvuks.
 1920. aastal registreeriti esimene kahekordne tšempion Dual CH Balcombe Boy, kel oli selleks ajaks vanust vaid kaks aastat. Ta läks ajalukku kui esimene kahekordne tšempion ja sellest oleks tema nime jäädvustamiseks piisanud, ent lisaks avaldas ta olulist mõju tõu edasiarengule.
 Juba 1930. a. alates hakati koeri ka eksportima ning neid võis leida Kanadast, USA-st, Lõuna-Ameerikast, Indiast, Keeniast, Prantsusmaalt, Belgiast ja Hollandist.
 1900. aastast alates on loodud suur hulk kasvandusi, mille aretussaavutuste kirjeldamiseks ei piisaks ka tervest selleteemalisest raamatust. Nagu eelpool juba mainitud (ja fotodeltki paista), olid esimesed kuldsed üsna tumedat värvi (meenutagem väikest maksakarva vesispanjelit!), ent tänu moesuundumustele ja aretajate tööle on tänapäevane värvus tunduvalt heledam ning näiteks Skandinaavias võib täna­päeval näha juba peaaegu puhasvalgeid koeri. Ühendriikides jätkatakse küllalt tumedatooniliste koerte aretamist ning loetakse heledaid kutsikaid möödalaskmiseks. Ameerika populatsioon ongi suhteliselt eraldiseisev ja seetõttu tüübilt ka teistest erinev populatsioon. Ka näitusetrimming ja näitustel esitamine on erinev teiste maadega võrreldes. Nn. Ameerika-tüüpi kuldseid kasvatatakse ka Austraalias ning Lõuna-Ameerika riikides. Samas on ka Ameerika tüüpi kuldseid kasutatud mujal maailmas ning vastupidi, Ameerikas on järjest enam kenneleid, kes ei kasvata sealset tüüpi kuldseid. Nüüdisajal vaieldakse kuldse retriiveri karva õige tooni üle küll palju, ent ükskõik milline tõeline asjatundja ei tee oma eelistusi mitte karva värvitoonist lähtudes, vaid eeskätt liikumise, tüübi ja temperamendi põhjal.


Elma Stonex - kuldsete maailma legend

Järgnevalt lisatud 3 sugupuud kutsub Mrs. Stonex  "A, B, C sugupuuks", kuna vähemalt 95% kuldsete populatsioonist pärineb tänapäeval just nendest sugupuudest:







Mrs. Cottingham'i kennel Woolley oli üks suuremaid ja tugevamaid kenneleid 1920-30ndetatel ja ta jättis tõule tugeva jälje.
Fotol on Mrs Cottingham oma kuldsetega.
Vasemal - Reine of Woolley, siis Rex, Vesta, Diver ja Lux of Woolley. 2 kuldset paremal on Ch Cubbington Diver ja Ch Vic


1957 GRC Show Sanford-on Thames'is, kohtunik Joe Braddon,
Joan Gill Ch.Simon of Westley'ga ja June Chamberlain Chalice of Alternun'iga

Kohe pärast teise maailmasõja lõppu näitustel esinenud kuldsed olid väga erinevad, õnneks kadusid suuremad erinevused varsti ja näituseringidesse tuli ühtlasem tüüp. Siiski jäi teatud erinevus Põhja ja Lõuna kuldsete vahele. Kõige rohkem tõugu mõjutanud koerad olid/on Joan Tudori kennelist Camrose (link) CH Camrose Fantango (s.1950), tema poeg Camrose Tallyrand of Anbria, kellel on palju tähelepanuväärseid järglasi, kellest kindlasti kõige rohkem on tõugu mõjutanud Camrose Cabus Christopher (s.1967).(link)

Camrose Fantango


Camrose Cabus Christopher

Tõu jõudmine Põhjamaadesse
Esimesed kuldsed retriiverid tulid R o o t s i  enne teist maailmasõda, kuid info neist on puudulik. Teada on, et proua Charlesworth saatis aastal 1927 Rootsi emase nimega Noranby Juno, kes paaritati 1929 teise Inglismaalt sissetoodud koeraga.
Alles 1950 algas kuldsete retriiverite kasvatus Rootsis kui K-G Zettersten (kennel Borghälla) ja Ulla ja Sune Nilsson (kennel Hedetorpet) tõid Inglismaalt emase Barthill Funny, kes oli paaritatud Strelley Starlightiga. Suur osa kuldsetest, kes on pärit Rootsist põlvnevad sellest pesakonnast.
Aastate jooksul toodi Rootsi, peaasjalikult Inglismaalt, suur hulk aretuskoeri. Nendest suurema jälje on jätnud Rootsi kuldsete retriiverite aretusele  N UCh Caliph of Yeo ja  N/SF Ch  Deremar Donald. Nende isaste järglasi on ka Soomes tähelepanuväärne hulk.

S o o m e  V a b a r i i k i  jõudsid esimesed kuldsed retriiverid 1959 aastal, kui Gustav Rosenlew tõi Inglismaalt kaks koera: isase Holcot Sweep ja emase Woodbarn Autumlight. Esimene pesakond sündis aastal 1962. Järgmised koerad registreeriti aastal 1965. Kasvatamise alguseks võib Soomes lugeda 1970 aastast, kui toodi suur osa koeri Inglismaalt, Rootsist ja Norrast.

E e s t i s  registreeriti esimesed kuldsed retriiverid 1996 aasta alguses; esimesed kuldsed toodi: 6 Soomest ja 1 Rootsist. Kõige esimene koer oli emane  Soomest Goldenstep Easy Winning (FIN & EST CH Hiekkakankaan Xtra-Samu x Dinky Lovely Lydia) kutsumisnimega Brita, om. Marko Sillat (kennel Stanhope). Tema oli ühtlasi ka Eesti esimese 11.augustil 1998.a. sündinud pesakonna emaks, isaks Soome-Inglismaa päritolu Tornado (POL CH Shanlimore Fabian x Nightdream Kexy Nougat). Pesakonnas oli kokku 7 kutsikat (4 isast ja 3 emast), kellest EST & LV CH Stanhope Semu, om. Piret Jõhvik, EST & LV CH Stanhope Goldenspot, om. Annika Laas (kennel Tweedlyn) ja EST V CH Stanhope Sheila, om. Ivika Alliksaar (kennel Springisland), on edukalt esinenud näitustel ja sõnakuulelikkuse võistlustel ning jätnud oma jälje Eesti kuldsete retriiverite arengus läbi oma järglaste. 1998.a. täienes kuldsete populatsioon veel 10 imporditud koeraga: 5 Soomest, 2 Rootsist, 1 USA-st, 1 Leedust ja 1 Venemaalt. 1998.a. lõpuks oli kuldsete kogu arv Eestis 24 koera. Kasvatamise alguseks võib siiski lugeda aastat 2001, mil sündis juba 4 pesakonda.

Fotosid kuldsete sünnipaigast tänapäeval



Guisachani lossi varemed aastal 1993










Kuldsete kokkutulek Guisachan'is aastal 2006


Memoriaal Lady ja Lord Tweedmouth'ile Tomichi külas






Lady ja Lord Tweedmouth

Kasutatud kirjandus:
Markku Santamäki ''Kultainennoutaja-Golden'' (tõlkinud Mari-Liis Järg)
Annemari Oherd ''Kuldse retriiveri tõu ajalugu''
Golden Retriever Club - England/UK
http://www.darkstarretrievers.com/golden_history.htm
http://en.wordpress.com/tag/golden-retriever-history/
http://www.grca.org/history_breed/index.html
http://www.countrysportsandcountrylife.com/sections/gundogs/GoldenRetriever.htm
http://www.goldenretriever-france.com/english/hist/histhc01e.htm