Koerte pärilikud haigused.
Suuresti on levinud arvamus, et tõukoerad on õrnad, haiged ja põdurad, et nende puhul kasutatakse sugulusaretust, mis tingib "väärakaid" jms. Sellistes arvamistes on tõtt vaid osa, ja nagu argiuskumuste puhul tavaks, ei vaevu keegi välja selgitama, milline osa just.
Tegelikult haigestuvad kõik koerad, nii segaverelised kui tõulised. Kuna segaverelise koera päritolu ei ole teada, ei saa kinnitada ega ümber lükata haiguse pärilikku tekkefaktorit. Seevastu tõukoertel on eelmised põlvkonnad teada ning haiguste esinemise üle peetakse ka statistikat.
Kui segavereliste puhul valib loomi "looduslik valik" ning paljunemises osalevaid koeri kuidagi ei sorteerita, siis tõukoerte puhul on aretuseks sobivaid koeri oluliselt vähem ning lisanduvad inimese tehtavad valikud välimiku, iseloomu ja tööomaduste alusel. Paraku võivad selliste suunatud valikute puhul kaasa kanduda ka soovimatud ilmingud. Nii näiteks arvatakse, et puusaliigese düsplaasia esinemine võib olla seotud agressiivsuse välja valimisega aretuskoerte hulgast. Teatud tõugudel või tõugruppidel esinevad vaid tõule spetsiifilised probleemid, kuid pärilike haiguste hulgas on hulgaliselt selliseid, mis esinevad kõigis koeratõugudes (näiteks verehüübimatus või langetõbi).
Aretuse teatud etappidel on lähisugulaste kasutamine vältimatu. See on vajalik soovitud tunnuste kinnistamiseks. Nii näiteks on üsna tavaline, et väga heade omadustega koera järglasi omavahel ristatakse, et saada järglasi, kes oma tunnustelt sarnaneksid sellele koerale võimalikult paljudes omadustes. Kui inbriidingus kasutatakse terveid loomi, ei ole seda aretusmeetodit mingit alust halvustada. Kasvatajad teevad infot kogudes ja analüüsides palju tööd selleks, et pärilikke haigusi oma liinidest välja sõeluda, samuti on paljudes riikides käivitatud pärilike haiguste skriininguskeemid ning kehtestatud kohustused uurida aretuskoeri teatud haiguste suhtes. Paranenud on diagnoosimeetodid ning paljude haiguste jaoks on välja töötatud või välja töötamisel veretestid, mis võimaldavad üheselt hinnata, kas koer kannab teatud haigust või ei.
Pärilikud haigused võivad olla kaasasündinud (on olemas ja leitavad juba noores eas) või tekivad need koera kasvades, ilmnedes alles mitme aasta pärast. Teatud juhtudel ei pruugi vanematel ega mitmes eelpõlves olla haigus avaldunud, ent kui saavad kokku kaks koera, kellel on olemas haigust kandev geen, ning need geenid omavahel kombineeruvad, ilmneb osadel kutsikatel haigus.
Paraku on suur osa pärilikest eelsoodumustest või haigustest multifaktoriaalsed, s.t. nende tekkes või väljakujunemises osaleb rohkem kui üks-kaks geeni. Selliste haiguste väljajuurimine jääb ka edaspidi aretajate valikute hooleks. Igaühel on võimalik aidata kaasa koerte tervise parandamisele, kui nõuate kutsikat ostes pädevaid ja kehtivaid tõendeid selle kohta, et kutsika vanematel on nõutavad terviseuuringud läbitud, kasvatate kutsikat teile antud juhiste kohaselt ning kui aeg on sealmaal, võtate ka ise loomakliiniku tee oma sõbraga jalge alla ning lasete terviseuuringud teha. Kui aga vaatamata kõigele selgub, et koer põeb mingit pärilikku haigust, siis tuleks sellest rääkida vastava tõu kasvatajatele, et sellest juhtumist võidaks teha vajalikud järeldused (näiteks kõrvaldada haigust edasiandnud koerad edasisest aretusest). Mingil juhul ei tohiks aga muretseda kutsikaid koeraga või koerale, kes põeb mõnd pärilikku haigust.
Kõige kokkuvõtteks tuleb ikkagi reaalselt tunnistada, et haigus on erand, mitte reegel. Teadmine sellest, et haigus võib olla olemas, ei tee tõukoera iseenesest haigemaks kui segaverelist, kelle puhul seda probleemi üldse teadvustada ei saagi. |