Ajalugu

Kuidas kõik alguse sai?
Arvatavasti sai kõik alguse Pallist. Koer-Pallist. Ja tema pilgust.
  Mäletan, kui hommikul akna taga kukk kires. Vanaema juures. Keegi kolistas lüpsikutega. Kas tädi või vanaema. Hobune pruuskas. Ahaa, onu oli ka õues. Vaatasin aknast välja. Ja seal ta oli. Palli.
  Vaatas otse aknasse. Murul oli veel lohk, kus ta maganud oli. Nüüd ta seisis. Silmad puurisid akent. Ja kõrvad olid ettepoole kikki. Naeratasin. Palli saba hakkas ettevaatlikult kahele poole vonklema. Vonklemine aina elavnes, kuni sellest sai vehkimine.
  Läksin välja. Sellest tuli ilus päev. Jah, kindlasti sai kõik alguse Pallist.

Kuidas sündis kennel?
Palli oli suvekoer.
  Kooliaeg möödus linnakorteris. Igatsesin suve.
  Ühel päeval oli naabermaja-Jaanika õues kahe kutsikaga. Oli maalt toonud. Kutsikad olid imearmsad ja imeilusad. Ega Jaanika ometi mõlemat endale saanud jätta. Selge see.
  Nii tuli mu ellu Cliff. Loomulikult viskasid vanemad mu koeraga välja. Istusin trepikojas ja vaatasin seda hõbehalli kutsikat, kelle nägu ja keha ilmestasid veelgi mustad triibud. Ja see hääl. Ja see lõhn. Kutsika lõhn. Sellest armsast karvapallist ma ei loobu. Ei loobunudki.
  Algul viidi Cliff maale. Siis võisin teda vahel enda juurde tuua. Nädalalõppudel. Hiljem viidi ta nädalalõppudeks maale. Ja siis ta jäi. Minu vanemad on nüüd koerafännid, eriti ema. Ilma loomata on tuba tühi, ütlevad nad. Vaat siis.

Cliffist paremat töökoera pole mul olnud. Ta oli ninaotsast sabaotsani teenistusvalmis. Loomulikult ei teadnud ma tema sugupuust midagi. Hiljem leidsin „tema pildi“ koeraatlasest “Maailma koerad“ (Sinisukk, 1996) lk.250 (lühikarvaline hollandi lambakoer). Cliff mis Cliff. Kel raamat käepärast, veendugu ise.
  Tegelikult on Cliff „üks süüdlastest“, et Võrru loodi koerakasvatajate klubi. Cliff TAHTIS tööd teha. Käisime pühapäeviti rongiga Valgas dressuuritarkusi omandamas. Teised põõnasid ainsal koolivabal päeval (laupäev oli ka tollal koolipäev), meie läksime hommikul kell 6 rongile. Uskumatu, eks. Kuni lõpuks Valga koertetreener Ilmar Tõlner ütles, et tehke parem Võrru ka klubi, on lihtsam ju. Tegimegi siis.
  Käisime tollal veel keskkoolis (mina, Ingrid Kõrgesaar (kennel Jakotsy-Bonax; üks osa kennelnimest pärinebki tollasest „Cliffi sõbrast“ eesti hagijast Jakost), Terje Taimur-Aselmaa, hilisem Võru Koertekasvatajate Klubi juhataja.), nii kutsusime endile ajaleheartikli põhjal „appi“ Boris Merelaid'u, kellest saigi klubi esimene juhataja, kes ka klubi kiiresti järjele viis. Suur tänu Borisele siinkohal selle eest, mõelge ise, kui paljud täiskasvanud oleksid keskkoolitüdrukute ideega kaasa läinud, veelgi enam, seda teostama asunud!
  Nii hakkasid asjad hargnema. Cliff (samuti Jako) tegi ülddressuuri 1 järgule, ka kaitse-valveteenistuse. Viimasega sai nalja. Treeningutel kasutati „kurjategijatel“ tollal pakse maani vatijopesid. Cliff pidi „kurjategija“ kinni pidama. Cliff oli aga suhteliselt väike, vatijope aga „suur ja paks“. Cliff ründas nii, et tõstis ninaga vatijope ääre üles ja hammustas… jalast! Ainuke vativaba koht ju! Eksamil, “kurjategijale“ vastu tulles käitus siiski eeskujulikult (viimane oli ettevaatuse mõttes ka vatipüksid jalga saanud). (Jakoga oli jälle see probleem, et jahikoerana reageeris ta püssilasule väga elavalt. Profi värk, aga tegelikult ei tohtinud lasule üldse reageerida?!)

Koeranduse keskel olles soovid paraku maksimaalselt seda nautida. Cliffil tõupabereid polnud. Nii tuli Morena.
  Morena-Sangro („Rena“) kuulus tollal vaieldamatult Eesti saksa lambakoerte paremikku, ta pärines Lätist, Inga Cirule koertekasvandusest Sangro.
  Renal sündis 4 pesakonda kutsikaid (kuna tollal kennelnime veel polnud, siis liignime all Werrohof, mis tähistab koerte Võru päritolu), Rena kutsikad esimesest pesast võtsid ka Ingrid Kõrgesaar (kennelnime Jakotsy-Bonax teine pool pärinebki Rena kutsikast Bona Werrohof`ist) ja Terje Aselmaa, tollane klubi juhataja (Lobo Werrohof).

Kord Renaga Tallinnas näitusel olles hõigati valjuhääldist, et Magnitogorskist on toodud kasvandusest Tagrelli kaukaasia lambakoera kutsikad. Kes soovib, tulgu vaadaku. Vaatasingi. Väga armsad olid. Eriti üks emane. Isegi liiga armas. Ei saanud teda Tallinnasse jätta. Koju tõin.
  Nii tuli meie perre Tagrelli Celestina Nora. Tema oli selline tõsine kuju. Ise ta palju põhjuseta ei liikunud. Seevastu kogu aeg liikusid tema kulmud. Need olid tõesti väga ilmekad. Tema tegi ajalugu sellega, et tema auks võetigi kennelnimi MEIEPERE. Kõik tema kutsikad sündisid selle kennelnime all. Nii et Nora on sümboolselt ka kennelnime Meiepere „ema“. Nii siis sündiski kennelnimi Meiepere.

Kuna elasime tollal maal, Rena oli nn. üledresseeritud koer (ilma käskluseta ta ei tegutsenud, võis ainult tema meeleheitliku näo järgi järeldada, et “kanad on jälle viljas“), Nora aga põhiliselt kaitsekoer, keda loomad vaid sedavõrd huvitasid, kuivõrd nad kaitsmist vajasid. Karjatajat, kes kes iseseisvalt kanad-lambad ohjes hoiaks, polnud. Nii tuli meie perre Norby's Blue Egerton („Tony“), bluemerle pikakarvaline collie. Tony oli fantastilise iseloomuga väga hea karjakoer, kes pärineski fantastilisest karjakoerte kasvandusest Kasepere (omanik Asta Kask). Tony oli samuti edukas ka näitustel, jättis endast maha ka järeltulijaid, tema „laps“ on ka pildil olev Sugar („Sussu“) (Kennel Mürakaru, om. prk. Kostin). Tony näitusekajäär jäi aga meie oma pere juurdekasvu tõttu väheseks. Väiksed lapsed nõuavad paratamatult  tähelepanu, nii et paljuks muuks aega ei jää. Lapsed on meie tulevik, öeldakse, ja selle, mis nad väiksena võtavad, annavad nad suureks saades mitmekordselt tagasi. Selle tõestuseks ongi Maria, meie esiklaps, kes on kuldse retriiveri Springisland Uanigi Ska'ga näitustel ja dressuuris juba märkimisväärseid tulemusi saavutanud.